Monument Marzabotto veresauna ohvritele
Ajavahemikus 29. september kuni 5. oktoober 1944 panid natsifašisti väed toime ühe Teise maailmasõja suurima veresauna ja ühe raskeima kuriteo kogu inimkonna vastu. Itaalia partisanide vastase sõja eest vastutava Saksa kindrali Albert Kesselringi õhutusel asusid Itaalia ja Saksa sõdurid Monte Sole piirkonda teele vaid ühe eesmärgiga: hävitada kõik piirkonna partisanide koosseisud.
Surmamarss, mida meenutatakse Marzabotto veresauna nimega, sama, kus Monte Sole'i piirkonnas hukkus halastamatult elu igas vanuses inimesi. See veresaun, mis on üks peatükke mustimaid meie ajalukku, oli ajalukku graveeritud üle 700 inimese verega. Seejärel kasvas ohvrite arv 1830-ni, mis hõlmas ka naaberalade langenuid.
Natsid lõid halastamatult Marzabotto, Monuno, Grizzana Morandi, Setta ja Reno elanikkonda, alustades surmamarssi 29. septembril San Martinos. Keegi ei saanud säästa: kuulipildujalasudega ja käsigranaatidega tapeti naisi, mehi ja lapsi ning nende surnukehad pandi põlema. Vähestel õnnestus põgeneda, sealhulgas Francesco Pirinil, kes oli sündmuste ajal vaid 17-aastane.
29. september 1944
See oli varasügisene päev nagu paljud teised, 29. septembri päev, mil natsifašisti väed tungisid Casaglia di Monte Sole alevikku.Sõdurite saabumisest ehmunud elanikkond leidis varjupaiga Santa Maria Assunta kirikus. Kuid see püha koht, mis pidi olema pelgupaik, muutus põrguks, kust keegi elus alt välja ei tulnud. Hukkus 197 inimest, sealhulgas 52 last, mis tähistab veresauna algust.
Kõiki naaberlinnu tabas mõne tunni jooksul sama saatus. Väed piirasid ümber Caprara ja seejärel Cerpiano külad ning hakkasid inimesi tulistama. Lapsed ja imikud visati elus alt leekidesse, teistel raiuti pea maha.
Sel hommikul, just Cerpianos, oli ka Francesco seal. Külast oli ta aga kaugel, sest ema oli ta saatnud jänestele rohtu korjama. Koju naastes ja tulest tekkinud suitsupilvi nähes sai ta aru, et midagi on valesti. Nii ta peitis end koos mõne partisaniga metsa. Just siis toimus tema üllatunud pilgu ees tema riigi suur veresaun, seesama, milles hukkusid tema perekond ja kõik inimesed, keda ta tundis.
Francesco Pirini, Marzabotto veresauna ellujäänu
Tema suurest perest jäi ellu vaid onu. Need kaks kohtusid ja neil õnnestus koos põgeneda ning USA sõjaväelased päästsid nad. Francesco Pirini, kes oli toona vaid 17-aastane, usaldati talupere hoolde, kuhu ta jäi ligi aastaks. Kuud, mil ta ei kaotanud kunagi lootust kohtuda mõne oma pereliikmega, kes nagu temagi olid ellu jäänud. Ja tegelikult õnnestus tal pärast vabanemist aasta hiljem taas oma õde Lidiat omaks võtta.
Francesco Pirini võttis kogu oma elu ülesandeks säilitada mälestus Marzabotto veresaunast, et keegi ei saaks unustada. Et mineviku vead ei jääks põlistama. Kerge ei olnud tal, kes lämmatas aastaid valusat mälestust sellest veresaunast, mis võttis t alt perekonna, mis võttis t alt kõik.Kuid siis otsustas ta rääkida. Aastaid saatis ta õpilasi ja noori tapapaikadesse, loobudes vihkamisest ja andestades Cerpiano veresauna eest vastutajatele.
Francesco Pirini suri 95-aastaselt 1. detsembril 2022. Keegi ei unusta aga tema lugu poisist, kes 17-aastaselt nägi oma perekonda suremas ja andestas mõrvarile.