Seal on olukord, millega olen juba paar aastat võidelnud ja see ei lase mul enam rahulikult magada. Mitte, et see oleks tõeline lahing, pange tähele, või vähem alt mitte võrdsetel tingimustel, sest kui tegemist on ämmadega, on need alati võrdsed.
Aga minu oma ei kuulu nende olukordade hulka, kus saab naerda ja ironiseerida või raamatut kirjutada, sest suhe ämmaga ei ole ükski sellest. Me ei vihka üksteist, vastupidi, me armastame üksteist ja tunneme sügavat vastastikust austust. Ma austan teda väga tema julguse, jõu ja sihikindluse eest, samade omaduste eest, mis on muutnud ta minu jaoks liiga tülikaks kohalolekuks.
Näete, ta on erakordne naine, kuid sentimentaalselt öeldes on ta üksi. Ta on olnud sellest ajast, kui tema abikaasa, tema elu armastus, suri palju aastaid tagasi. Minu toonane elukaaslane oli alles laps ja just tema jaoks otsustas ta käised üles käärida ega end kunagi haletseda. Tõenäoliselt otsustas ta mängu mitte tagasi tulla ka tema pärast.
Ja ometi kadestan teda, kui kuulen teda rääkimas sellest kadunud armastusest, mis tema jaoks kunagi kadunud ei olnud. Sest kui ta räägib sellest mehest, kellega ta kõike jagas, võib-olla liiga vähe aega, teeb ta seda nii, nagu oleks ta endiselt tema kõrval, nagu poleks aeg möödunud, nagu oleks ta seal, et teda toetada. Ja see on ilus, sest see annab mulle võimaluse uskuda, et tõeline armastus on tugevam kui isegi surm.
Siin on mu ämm, vapustav naine, kes andis endast parima, et tema poeg, minu praegune elukaaslane, ei jääks millestki ilma.Ja ilmselt on see tema au selle eest, et ta on muutnud ta suurepäraseks meheks, kes ta praegu on. Kuid mitte ema ei hellitanud ega andnud ühe tee, ta nõudis ja sai endale ka vastutuse, mis võib-olla veel ei kuulunud talle, vähem alt mitte nii väikesest peale. Ta oli maja mees ja on seda siiani, ainult et tema maja on teine.
Ja täna, ma tunnistan teile, et tema kohalolek on minu jaoks palju, liiga palju, tülikas. Põhjus on selles, et seda tehes on ta muutnud oma poja peaaegu elukaaslaseks, tema ja mitte minu omaks. Sest nad teevad koos kõik oma elu otsused, samad, milles olen ka mina. Ja kui mind õigustatult süüdistatakse, tõukleb ta, et seda ei juhtuks, justkui kardaks, et ma võin tema asemele asuda. Nii muudab ta end häirivaks ja pidev alt kohalolevaks varjuks, mis hõljub kõigi tema tehtud otsuste taga ja mille tõttu ma kannatan.
Mu ämm teeb kõik selleks, et olla oma elukaaslase, oma poja, tähelepanu keskpunktis, isegi minu ületamise hinnaga.Tahan lihts alt anda talle mõista, et tal pole põhjust nii käituda, sest keegi ei taha ära võtta rolli, mis talle õigusega kuulub. Ma ei taha, ma lihts alt tahan, et ta tunneks minu oma ära.