Kafka ja rändnukk
Valu, kannatuste ja meeleheite tundeid tuleb alati tervitada ja nendega silmitsi seista, sest ainult nii saame luua soodsa pinnase lootuse õitsenguks.
Ja ometi ei ole meie jaoks alati lihtne leida õige tee, kuidas end sellel salakavalal, pisaratest ja vastuseta küsimustest koosneval teel välja pääseda. Ja see ei ole eriti mõeldud lastele, kes kogevad emotsioone, mis neid läbivad ja vallutavad, suutmata neid täielikult mõista.
Seepärast on meie ülesanne õpetada neile empaatia ja äärmise delikaatsusega selliseid mõisteid nagu eemaldumine ja distantseerumine. Neid käest kinni hoides ja nendega kaasas käies, et avastama veel mõistmatut maailma, just nagu Kafka tegi Elsi ja tema rändnukuga.
Kafka ja rändnukk, autor Jordi Sierra
Aasta enne oma surma sai "Metamorfooside" kirjanik oma igapäevasel jalutuskäigul Steglitzi pargis peategelaseks ja samal ajal imelise, intensiivse ja liigutava loo loojaks, mis pärandus edasi tänapäeva tänu tema elukaaslase Dora Diamanti memuaaridele.
See oli tema, kes säilitas Kafka kogemuse ja rääkis sellest paar aastat pärast tema surma. See lugu, mis võimaldas Hispaania kirjanikul Jordi Sierral kirjutada erakordse raamatu. Täiskasvanutele ja lastele pühendatud tekst, tõeline muinasjutt, mis räägib armastusest, valust ja eemaldusest, aga ka lootusest.
Selles loos, mis kannab Kafka ja rändnuku nime, jälgib Sierra kirjaniku ja väikese Elsi kohtumist, kes leiab end esimest korda silmitsi kaotuse ja eemaldumise valuga. Siit ka idee leida õrn, armas ja tõeline viis selgitada, et isegi hüvastijätmisel jääb armastus igaveseks, isegi kui erinevates vormides.
Elsi, Brigida ja hüvasti
Tavalise pargiskäiguga tegeledes tabas Franz Kafkat väikese tüdruku nutt ja ta oli nii meeleheitel, et teda ei saanud tähelepanuta jätta. Lähenes pingile, kus väike tüdruk istus, küsis kirjanik tem alt, mis juhtus.
Väike tüdruk, nimega Elsi, nuttis, sest ta oli kaotanud oma nuku, mängukaaslase. Tema Bridget.
Reageeringust muljet avaldanud Kafka tundis vajadust aidata Elsil nuku kaotusega toime tulla ja tema leina leevendada.Nii et ta tegi seda, mida ta kõige paremini oskas: mõtles välja lugusid. “Sinu nukk pole kadunud” – ütles ta – “Ta on läinud ümbermaailmareisile”.
Kafka esitles end Elsile nukupostitajana, öeldes väikesele tüdrukule, et tal on talle kiri, mille saatis Brigida ümbermaailmareisil. Ta toimetaks selle talle järgmisel päeval samas pargis.
Elsi kõhkles, kuid Brigida igatses teda nii väga, et otsustas järgmisel päeval naasta sellele pingile, kus Kafka talle kirja üle andis. Nukupostiljoni roll jäi aga lõpetamata ja kirjanik jätkas Elsi nukust kirjade toomist nädalaid. Seal olid ka tema külastatud linnade margid, mis ei olnud muud kui mälestused Kafka enda varasematest reisidest.
Elsi valu andis peagi teed uudishimule teada, milliseid hämmastavaid seiklusi Bridget ees ootab, aga ka kergenduseks teadmisest, et ta on õnnelik.Nii mõistis Kafka kolm nädalat pärast esimest kirja, et on kätte jõudnud aeg valida selle loo finaal. Elsi pidi Bridgetiga hüvasti jätma.
Viimases kirjas, mille kirjanik postiljonina Elsile toimetas, sai pisitüdruk ootamatu ja ilusa uudise. Bridget oli kohanud armastust ja otsustanud abielluda: ta ei tule kunagi tagasi.
Väike Elsi luges seda viimast kirja suure emotsiooniga, aga ka teadmisega, et tema armastatud mängukaaslane on nüüd õnnelik, isegi kui temast kaugel.
Kafkal oli see õnnestunud, ta oli väikesele tüdrukule õpetanud, et lahkuminek on osa elust ja et isegi inimesed, keda me armastame, võivad hüvasti jätta. Isegi kui armastust ei saa tühistada, lähevad reisiteed mõnikord lahku ja kes teab, ühel sellisel võiksime ka kohata spetsiaalset postiljonit, kes meid juhendab.