Nilde Iotti, esimene naissaadikutekoja esimees ja asutava assamblee naine
Nad olid naised ja emad, nad olid noored tüdrukud ja vanaemad. Need olid naised, kes Teise maailmasõja ajal olid muutunud võitlejateks, sõdalasteks ja partisanideks. Aastatel 1943–1945 osales üle 50 000 naise aktiivselt kõikides operatsioonides Itaalia vabastamiseks natsifašismi nuhtlusest.
Mõned haarasid relvad ja läksid tänavatele, teised toetasid sidet ja kontakte ning kolmandad tegutsesid naiskaitserühmades. Neist oli saanud fašismivastase võitluse sümbol, samuti selle aktiivne ja lahutamatu osa.
Nende osalusel oli kõigile selge, et alates Itaalia vabastamisest on naised osa selle uuest ajaloost. Mitte enam pe altvaatajatena, vaid uue riigi lahutamatu osana, kasvõi otsustusülesannetega. Nii valiti 2. juunil 1946, Monarhia ja Vabariigi vahelise institutsionaalse rahvahääletuse päeval Asutavasse Assambleesse 21 naist. 9 kuulus kristlikele demokraatidele, 9 kommunistlikule parteile, 2 sotsialistide parteile ja üks Everyman Frontile. Nad olid Itaalia Vabariigi emad.
Põhiseaduse emad
Pärast Teise maailmasõja lõppu ja Itaalia vabanemist oli kõigile selge, et naisi ei saa enam tõrjuda ainult majapidamise ja kodutöödega. Nad olid tõestanud, kui tõendeid vaja oli, et nad ei olnud õrnem sugupool ja nende saatus ei olnud muutuda koldeingliteks.Nad olid olnud selle vabanemise mõistus, süda ja käsi. Kõik teadsid seda ja ilma nendeta poleks uuele algusele mõtlemine võimalik.
Tahe ja soov aktiivselt ühiskondlikus ja avalikus elus osaleda oli naistel tugevam kui kunagi varem. Ja mehed teadsid, et nad ei saa neist loobuda. Nii nad kõik kokku tulid, ületades lõpuks oma soo seatud piirid, et üles ehitada haavatud ja sõjast räsitud riik.
Õhk oli muutunud ja kõik teadsid seda, sa ei saanud tagasi minna ja sa ei tahtnud tagasi minna. Isegi paavst Pius XII kutsus naisi aktiivselt avalikus elus osalema nende ajalukku läinud sõnadega: „Teie tund on sonaat, katoliiklikud naised ja tüdrukud; avalik elu vajab teid: igaühele teist võib öelda: “Tua res agitur”.
Nii kohtus 25. juunil Palazzo Montecitorios esimest korda Asutav Assamblee, seadusandlik organ, kes valiti koostama uue Itaalia Vabariigi põhiseadust.556 valijat töötasid iga päev kõrvuti kuni 31. jaanuarini 1948. Ja neist 21 olid naised
Need olid Adele Bei, Bianca Bianchi, Laura Bianchini, Elisabetta Conci, Filomena Delli Castelli, Maria Federici, Nadia Spano, Angela Gotelli, Angela Guidi Cingolani, Nilde Iotti, Maria Jervolino De Unterrichter, Angela Teresa Mattei, Angiola Minella, Rita Montagnana, Maria Nicotra, Teresa Noce, Ottavia Penni Buscemi, Elettra Pollastrini ja Maria Maddalena Rossi.
Need 21 naist, kes kõik erinevad üksteisest koolituse ja poliitilise ideoloogia poolest, töötasid nädalaid koos kõrvuti, saades kõigi Itaalia naiste hääleks ja sümboliks. Nendest, kes nendega võitlesid, ja neist, kes ei pääsenud, nendest, kes lootsid uuestisündi, mis kõneles ka nende eest ja neist.
Mõned Asutava Assamblee naised jätkasid oma poliitilist pühendumist, teised naasid oma ametite juurde, kuid kõik koos muutsid Itaalia ajalugu.Nad tegid seda, seades esikohale inimesed, naised ja mehed, et põhiseadusest saaks võrdõiguslikkuse, võrdsuse ja sotsiaalse õigluse alus.
Kes olid Asutava Assamblee naised
Naiste panus meie põhiseaduse väljatöötamisse oli põhiline. Just nemad olid tegelikult need, kes propageerisid naiste emantsipatsiooni ja soolise võrdõiguslikkuse teemasid ning hoolitsesid selle eest, et võitlus eelarvamuste ja stereotüüpidega ei piirduks enam vaid sõnadega, vaid leiaks selle rakenduse ka seadusandlikul tasandil. Nad olid põhiseaduse ja Itaalia Vabariigi emad ning koos olid nad loonud midagi suurepärast. Aga kes olid Asutava Kogu naised?
Kohal olid Adele Bei, kes oli osalenud partisanivõitluses Roomas naisrühmade organiseerimisega, ja Vicchiost pärit õpetaja Bianca Bianchi, kes tutvustas kooli, töö ja pensioniga seotud probleeme poliitikas.Kohal olid Laura Bianchini, intellektuaalne ajakirjanik ja kristlike demokraatide liige ning Elisabetta Conci, samuti DC liige.
Valijate hulgas olid Itaalia õpetaja ja poliitik Filomena Delli Castelli ning antifašist ja partisan Maria Federici. Nadia Spano oli seevastu osalenud Four Days of Napolis ja temast on saanud vabariigi sünni peategelane ja nagu tema Angela Gotelli. Angela Guidist sai seevastu esimene naine, kes on Itaalia valitsuse aseriigisekretäri ametikohal.
Valitaja naiste hulgas oli ka Nilde Iotti, vastupanuvõitleja ja esimene naine Itaalia ajaloos, kes täitis saadikutekoja presidendi rolli. Maria Jervolino De Unterrichter aga tegeles põhiseaduse väljatöötamise ajal perekonna, religiooni ja naiste emantsipatsiooniga seotud juriidiliste küsimustega.
Teresa Mattei oli valitud valijatest noorim ja oli vastupanu ajal suurepärane võitleja.Nagu ka tema Angela Merlin, kellest sai hiljem naiste emantsipatsiooni eest võitlemise eestkõneleja, ja Angiola Minella Molinari, kes astus poliitikasse Itaalia kommunistliku partei liikmena.
Konstituendi naiste hulgas oli ka Rita Montagnana, üks rahvusvahelise naistepäeva esimese tähistamise korraldajatest. Just tema valis koos Teresa Mattei ja Teresa Noce'iga mimoosi selle päeva sümboliks.
Maria Nicotra oli seevastu pälvinud vapruse medali lakkamatu õendustegevuse eest sõja ajal, samas kui Teresa Noce oli olnud üks Itaalia Kommunistliku Partei asutajatest. Ottavia Penna seevastu oli olnud esimene naiskandidaat vabariigi presidendiks. Valijate hulgas olid ka fašismiaastatel Prantsusmaale põgenema sunnitud Elettra Pollastrini ja fašismivastase võitluse võitleja Maria Maddalena Rossi.
Naised valijad olid üksteisest erinevad. Erinevad olid väljaõpe, huvid, päritolu ja ideoloogiad. Ja ometi olid nad tol 25. juunil saanud üheks, kõigi naiste sümboliks, kes ühinesid Itaalia taaselustamiseks ja paremaks riigiks muutmiseks.
“Vähem kui aastaga läbitud tee on olnud väga ja raske: aga meie naised on edasi liikunud. Nad jätkavad oma tööd, väärivad itaallaste, kõigi itaallaste kiitust ja usaldust, kes loodavad ja usuvad meie riigi demokraatlikku taassündi. (Leonilde Iotti)