Tema nimi on Salvino Sagone ja ta on keskealine luuletaja, kes kogub Milano südames möödujate armastuslugusid.
See leitakse seal, linna kultuurimuuseumi lähedal, istudes toolil ja käes hoides silti, mis eeldab selle konkreetset tegevust “ Ma kuulan armastuslugusid. Tasuta ”.
Ja ta teeb seda vaikides, nagu ta ise meile ütles: ta eelistab kuulata ja olla teiste lugude südamega, et inspireerida tema muusikat ja luulet. Ehkki mõnikord lubab ta kogemuste põhjal ise mõne nõuande juurde minna.
See, millest Salvino kunagi ei loobu, on emotsioonid, ta on liigutatud ja hüüab: " alati on mugav taskurätik käes hoida ", tunnistas ta. " Rangelt riidest. Kõigil inglitel on värskelt pestud riidest riie kasutamiseks valmis .
Kuid kuidas tekkis veider ja liigutav mõte kutsuda inimesi tänaval võõrale inimesele oma süda avama? Selle kohta meile Salvino tegi need luuletused eelmisel kevadel ilmunud raamatus Rondini D'angolo .
Kuidas tekkis mõte kuulata möödujate armastust?
See on tegevus, mida täidan aeg-ajalt, ilma kindla koha või etteantud aegadeta. Vahel juhtub ja see on alati ime. See pole töö. Võib-olla isegi mitte kaubandus. Istun maha. Avan sildi ja mõni / või istub minu kõrval ja natuke kaugemal on alati keegi teine, kes kannatamatult oma järjekorda ootab. See on alati selline. Sama skript. Idee sündis rahvusvahelisel luulefestivalil: mõned meist olid veebis näinud fotot, kus Uruguay poiss tegi seda asja Montevideo väljakul. Otsustasime ka katsetada. Edu, tõepoolest ime.
Kuidas tekkis teie armastus luule vastu?
Armastus luule vastu on minus alati olemas olnud. Kui ma õigesti mäletan, avaldati minu esimene luuletus kooli ajalehes. Olin esimeses klassis. Tõeliselt iidne armastus. Olen alati kirjutanud ja suurem osa neist luuletustest on kadunud või paigutatakse kuskile mu vanemate majja Sitsiilias. Kindlasti andis hea tõuke Alda Merini, minu naabrinaine Naviglio-s ja peaaegu kohe pärast minu Milanosse saabumist, tuttav ja sõprus . Sõprus kannatas pidevate vaimsete haiglaravi vastupunktis, millesse Alda allutati pidevalt väga raskeid elektrilööke. Midagi, mis jääb su hinge. Indancellabi le.
Mis on armastus sinu vastu?
Pidev kohalviibimine minu ja luuletuse vahel, kuigi otsustasin alles mõni aasta tagasi akna avada ja oma värsid maailmale rääkida ning lubada teistel enda sees lugeda. Aja jooksul on mul säilinud neitsi nägemus armastusest kui tundest, mis elab meis ja mida meil ei õnnestu alati teistega jagada. 'Ekspress' armastus on koht, kus eksida unistavate emotsioonide seas hõljudes lahtiste silmadega. Muru suudlemiseks. Sõrmus, kus saab loo armuasju ja kirgi vahetada. A ei ela hällitaevas. Nurk, kuhu kukkuda ja siis terveneda. Mõnikord jääb keegi ellu. Isegi endale.
Mitu lugu sa kuulasid? Kuidas möödujad teile lähenevad?
Kuuldud on sadu lugusid ja kümneid luuletusi jutustab neid. Iga kord mähitakse mind hämmastusega, sest nende räägitavad armastuslood on alati erinevad ega ole kunagi banaalsed ning selle märgi nägemisest piisab, et inimesed kiirustada. Kuulamist on vaja väga palju. Meediumis ja ühiskondlikus ühiskonnas, kus kõik räägivad kõike enda kohta, isegi privaatses, kui mitte intiimses aspektis, on puudu keegi, kes kuulab nende karjumist. Kuulake neid valju sosinaid, mis paluvad abi, et pääseda emotsionaalsest üksindusest, kus nad tunnevad end uppununa. Me oleme kadunud samm meie ja tegelikkuse vahel ning see ruum tuleb täita armastuse sillutisega, rajaga, kus saame taas kohtuda ja õppida üksteist uuesti armastama.
