Olen abielus mehe armuke
Sõnaraamatutes tähistab mõiste armastaja naist, kellel on seksuaalne ja romantiline suhe mehega, kes on abielus teise naisega. Määratlus muutub tekstist tekstini, mõne sõnaga rohkem ja mõnes vähem. Kuid kontseptsioon jääb loomulikult samaks.
Mida institutsionaalselt ei räägita, puudutab aga mõistetud, autentseid ja vastandlikke tundeid, mida tunneb iga naine, kes valib väljavalitu. Sest on selge, et teiste jaoks oleme me vaid perede lõhkujad, need, kes end ebamoraalselt teiste ellu sisendavad.Kujutage ette, kas meil on õigus rääkida tunnetest või armastusest.
Ja ometi just need viivad meid inimese poole ja kõigi nende olukordade poole, mis ei lase meil suhet kõige traditsioonilisem alt elada. Nad ütlevad, et meile meeldib üleastumine ja sellepärast me kolime, aga ma kinnitan teile, et see pole nii. Mitte sellepärast, et kõik need asjad, mis tunduvad ilmselged ja triviaalsed, nagu jalutuskäik pargis käsikäes, hommikusöök linna baaris ja head ööd suudlus igal õhtul, igatsevad mind nagu õhku. Ja erinev alt neist, kellel on kõik need asjad olemas, kuid kes ei hinda neid igavusest, soovin ma neid rohkem kui midagi muud siin maailmas.
Ja keegi võiks mulle öelda, et see on minu valik olla koos mehega, kes on abielus teisega. Ja nii ongi. See on valik, mille olen iga päev pärast temaga kohtumist teinud ja olen valinud järgida oma südant. Sest tema on see, kes liigutab maailma ja inimesi. Tema on see, kes mind liigutab.
Ja ma tõesti ei suuda temast eemale hoida, isegi kui ütlen endale, et võib-olla oleks see õige valik.Aga õige kelle jaoks? Kas armastusest ja tunnetest loobumine on tõesti otsus, mis võib mind õnnelikuks teha? Sest kuigi selle loo lõpetamiseks on tuhat põhjust, piisab ühest, et veenda mind seda mitte tegema, ja see on armastus.
Ja selles kõiges on mõttetu otsida loogikat või ratsionaalsust, sest kui armastus oleks midagi ratsionaalset, siis ma saaksin piisav alt öelda. Ma teeks seda endale ja nendele purudele, millest mulle enam ei piisa. Ma teeksin seda, sest hoolimata sellest, et ta valib alati minu juurde tagasi tulla ka aastate pärast, garanteerib ja kindlustab ta teisele kogu oma aja, samal ajal kui minul on temast alles jäänud jäägid. Tahaksin, sest ainsad lubadused, mida me anname, on olla üksteise jaoks olemas, rääkimata aegruumi viidetest, mida vajan.
Ja sellest kõigest siiski ei piisa, et mind temast eemal hoida. Sest ma ei saa ilma temata hakkama, nagu tema ei saa ilma minuta. See on kummaline, segane ja intensiivne viis kogeda armastust paarina, isegi kui me pole kunagi tegelikult koos olnud.
Ja just see ebatäiuslik viis paneb mind tundma end elavana, mis annab mulle kindluse millegi suhtes, ehkki ebastabiilse ja pidevas tasakaalukaotuses. Aga on ja sellest üksi piisab.