Elu jooksul võib ette tulla apaatiahetki või meeleseisundit, milles ei taha midagi teha. Soov teha igapäevaseid tegevusi – ka neid, mis on meeldiv ja nauditav – justkui ühtäkki kaoks ning selle asemele jääb vaid tühjuse tunne. Seetõttu on ülekaalus entusiasmi puudumine oleviku ja tuleviku projektide suhtes.
Mis siis on apaatia ja mida selle vastu võitlemiseks teha? Rääkisime sellest dr Federica D'Avanzoga, psühholoogi ja psühhoterapeudiga, kes on spetsialiseerunud noorukite ja noorte psühhoanalüütilisele psühhoteraapiale.
Mis on apaatia
«Kõigepe alt alustame sõna etümoloogiast. Apaatia pärineb kreeka sõnast ἀπάϑεια (apâtheia) või tundetus, mis on tuletatud sõnast πάϑος (páthos), st kirg koos a-privatiivse eesliitega. Seetõttu on apaatia passiivsuse seisund, mille puhul kaob motivatsioon ja huvid koos emotsionaalse lamendumisega», selgitab arst.
Küsimus pole siiski laiskuses või depressioonis (kuigi mõnel juhul võib olla seos ka viimasega), vaid meeleseisundis, mida iseloomustab ükskõiksus ja reaalsusest eemaldumine, mistõttu puudub emotsioonid .
Kuidas seda ära tunda
«Apaatia avaldub:
- eesmärgile suunatud käitumise vähenemine, millega kaasneb pühendumuse ja elujõu puudumine igapäevaste tegevuste läbiviimiseks või vajadus teiste toetuse järele;
- huvipuudus isiklike probleemide ja uute olukordade vastu;
- üldine emotsionaalne lamendamine», jätkab dr D'Avanzo.
Teised märgid, mis võivad viidata apaatia olemasolule, on samuti huvitus hobide või muude tegevuste vastu, mis tavaliselt pakuvad naudingut ja naudingut. Või isegi eelistus veeta palju aega üksi, mitte sõprade ja/või lähedastega.
Põhjused
«Apaatia võib avalduda pärast pettumust, kui mehhanismi, mille meie kaitsesüsteem loob, et kaitsta meid frustratsiooni, viha ja kurbuse eest, mis on seotud soovitud eesmärgi või olukorra saavutamata jätmisega.
Muul juhul võib see olla sümptom, mis avaldub struktureeritud häire laiemas sümptomaatilises pildis. Nagu dementsuse (nt Alzheimeri tõbi, vaskulaarne dementsus), ekstrapüramidaalsete neuroloogiliste haiguste (nt Parkinsoni tõbi) ja teiste neuropsühhiaatriliste sündroomide, nagu skisofreenia, puhul.
Apaatia võib olla ka raske depressiivse häire sümptom, mille puhul motivatsiooni ja huvide puudumine kaasneb aga süütunde ja sügava kurbusega. Seal, kus depressiivset häiret pole, iseloomustab apaatsust hoopis emotsionaalne lamendumine, mis võib muuta inimese isegi ükskõikseks olukordades, kus tavaliselt tekib emotsionaalne reaktsioon», jätkab arst.
Tagajärjed
Apaatia võib oma omaduste tõttu viia subjekti passiivseks muutumiseni ja kogukonnast isolatsioonini. Lisaks võib töö ja isiklike tegevuste osas täheldada mõningaid käitumismuutusi. Järelikult peegeldub see kõik (enam-vähem tõsiselt) inimese elustiilis ja inimestevahelistes suhetes.
Mida selle vastu võitlemiseks teha?
«Esimene asi, mida teha apaatia vastu võitlemiseks, on püüda olla proaktiivne, ootamata selle juurde naasmist. See aspekt on põhiline, kuna meil on kombeks teha just vastupidi.
Kasulik on igapäevaelust alustades tagasi saada käesolev aeg ja päev. Võimalik on seada väikseid konkreetseid eesmärke, mis on saavutatavad ja motiveerivad. Sellistel juhtudel on sidemete ja suhete võrgustik väärtuslik ressurss. Seetõttu on soovitatav mõelda end ümbritsevatele inimestele ja osaleda tegevustes, mis on välja pakutud kontekstis, millesse teid sisestatakse.
Samuti on oluline pöörata tähelepanu muutuste aspektidele, mida saab nendest esimestest sammudest alates ellu viia, jälgides, kuidas see sõltub ka endast, mitte ainult konteksti tingimustest.
Kui need esimesed liigutused pole võimalikud, on kõige parem vältida hinnanguid andvat ja enesekriitilist suhtumist. Kui see juhtub, on põhjuseks see, et apaatia sobitub keerulisemasse halb enesetunne, mida tuleb paremini mõista ja mõista. Sel juhul on soovitatav pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole,“ lõpetab ekspert.
Subjekt ei tunne alati kogetavat apaatiaseisundit ära, kuid kes on tema kõrval, võiks selle passiivsusseisundi märke tajuda. Sel juhul on temaga rääkimine, tema ärakuulamine, osalemise taastamise ja mõne tegevuse korraldamise julgustamine üks esimesi samme muutuste suunas.
Seega, vaatamata sellele, et tegemist on meeleseisundiga, mis võib aeg-aj alt tekkida näiteks mõne isikliku sündmuse järel, tuleb apaatsust jälgida, et vältida selle süvenemist. Esimese asjana tuleb olukord ära tunda ja otsida abi vastava ala professionaalilt, näiteks psühhoterapeudilt.