Parandamiseks puudutage haavu
Hirm ja valu on kaks kõige hirmutavamat emotsiooni. Need on üksteisest erinevad, kuid kogemus on meile õpetanud, et nad on omavahel tihed alt seotud, sest sageli on üks tagajärg teise tagajärg ja vastupidi.
Vahel tuli valu hirmust. Hirm haiget saada, kannatada, ebaõnnestuda ja vigu teha. Teinekord aga avaldub hirm just siis, kui leiame end silmitsi kõigi nende olukordadega, mis on minevikus meie valule hääle andnud. Ja on selge, et keegi ei tahaks kunagi kannatada.
Ometi on valu osa elust.See kannatuste seisund, mis tungib kehasse ja jõuab südamesse ja hinge, on midagi, mida me kõik oleme kogenud, kuigi erineval kujul ja intensiivsusega. Vahel saame sellest üle, ravime ja matame kuhugi enda sisse. Teinekord aga vaigistame selle, teeseldes, et seda pole olemas. Ja just siis tuleb ta tagasi ülemuslikumana kui kunagi varem.
Kuidas valu ära tunda
Valul on palju vorme, millest mõnda me sageli ei tea ega taha ära tunda, sest end kaitsta on lihtsam kui võidelda. Ometi väärime me kõik võimalust kõndida tagasi valguse poole, kus kõik asjad on seal, kus on peidus õnn.
Valu äratundmiseks peame sellele häälestuma. Ta võib avalduda mitmel viisil, näiteks hirm muutuste või lahtilaskmise ees, korrates teatud mustreid, mis on alati pankrotis. Mõnikord avaldub see kõigis nendes ebameeldivates olukordades, milles kipume end looma või tagasi tulema ja mida tembeldame kahetsusväärseks.
Aga halba õnne, me teame, pole olemas. Oleme olemas, oma kogemuste pagasiga, meie oma hirmude ja kõigi nende emotsioonidega, mida oleme pikka aega lämmatanud illusiooniga, et varem või hiljem need kaovad.
Paita oma haavu
Aga valu ei kao kuhugi, kui sellega ei tegeleta. Seda ei saa kustutada, ignoreerida ega unustada. See ei saa juhtuda, kui meil pole esm alt julgust seda ületada, seda puudutada.
Kui me oma kätega haavu ei hoolda, jäävad need igaveseks alles. Need muutuvad üha suuremaks, tülikamaks ja valusamaks ning mõjutavad igaveseks meie elu, tundeid ja kõiki meie tegusid.
Ikka haige haava puudutamine on hirmutav, see on ilmselge. Kuid just seetõttu peame tegutsema, et peatada see emotsionaalne verejooks, seda ravida ja tervendada. Lase lahti minevikust ja teha ruumi olevikule, tervitada kõiki neid imelisi võimalusi, mis meid kusagil maailmas ootavad.
Teeme oma julguse ja võtame selle kannatuse käest, vaatame silma ja vaigistame kõik muu. Õpime vaigistama kõiki neid hirme, mis meid halvavad ja ei lase meil silmitsi seista kõige intensiivsemate ja hirmutavamate emotsioonidega, mida tunneme. Teeme seda uue teadlikkuse saamiseks, et muuta see, mis täna on talumatu valu, kergem.
Valu ei kao kunagi igaveseks, vaid võtab uusi vorme, mis võimaldavad meil kasvada ja areneda. Kes ravivad haavu päevast päeva, kuni need paranevad. Ja just siis hakkavad need jälle särama, sest me oleksime pärast elu kõige pimedamate radade läbimist õppinud uuesti päikese poole kõndima.